Menu
Vanalinna päevad kasutavad 1983. aastast beeži-tumepruuni värvigammas logo, mille kujundas VEEV’i (Tallinna Vanalinna Elamute Ekspluatatsiooni Valitsus) kunstnik Pille Karemaa. Embleemi spiraalirohke keskne kujund lähtub renessansi müüriankrust, millelaadseid on mõnel Tallinna ehitusmälestistel veel säilinud. Müüriankur on kestvuse sümbol.
Läinud sajandi 50-ndate lõpus / 60-ndate alguses levis laialdaselt idee Tallinna vanalinn lammutada, kuna vanade majade remontimist ei peetud tulusaks tegevuseks. 1962. aastal avalikustati projekt, mille kohaselt oleks vanalinnas lammutatud 80% hoonestusest ning asemele ehitatud kuni kümnekorruselised büroohooned. Õnneks jäid peale muinsust hindavad jõud ning 1965. aastal sai selgeks, et vanalinn säilitatakse.
1971. aastal võeti vanalinn tervikansamblina muinsuskaitse alla. Kõrgete uusehitiste püstitamine keelustati ka vanalinnaga piirnevas reguleerimistsoonis.1980. aastal toimus Tallinnas Moskva olümpiamängude purjeregatt, milleks valmistudes eraldati unikaalse vanalinna korrastamiseks raha üleliidulisest kassast. See tõi Tallinna Poola firma PKZ restaureerijad. Ehitati valmis Meremuuseum Paksu Margareeta suurtükitornis, Raemuuseum endises Raevanglas, Eesti Tarbekunstimuuseum Rootsi-aegses aidas ning mitmeid muid objekte. Vanalinnas värviti 400 maja fassaadid ning parandati katused. 1980-ndate linn tõusis särava ja huvitavana hallusest, andes vanalinna päevade korraldajate käsutusse enneolematud dekoratsioonid ajaloohõngulise kultuurifestivali läbiviimiseks.
Paljus tänu vanalinna päevadele hakati 1980. aastatel aduma keskaegse Tallinna ainukordsust. Võimalus eralduda sotsialistlikust reaalsusest ja okupatsiooni tekitatud surutisest lisas huvi ajaloo vastu. Vanalinna päevad said kiiresti eestimeelsuse ja avatuse kandjateks, aidates allasurutud rahval taas ennast leida ning astuda vastu uuslinnaosades levivale juurtetusele. Mõne aasta jooksul kujunesid vanalinna päevad nädal otsa kestvaks rahvapidustuste sarjaks. Igal aastal leiti uus juhtmõte, milles koondusid seekordsed kultuurisündmused. Vastavalt juhtmõttele valmistati vanalinna ilmestavad kujunduselemendid. Vanalinna päevi on pühendatud hansatraditsioonidele ja põhjarahvaste pärimustele, Tallinnale kui kindlus- ja meistritelinnale.
16. juulil 1982 tähistati Tallinna Vanalinna Elamute Ekspluatatsiooni Valitsuse moodustamise 10. aastapäeva. Korraldati kontsert ja ratsahobuste paraad Raekoja platsil ning etendus kohtumõistmisest oma endise talupoja hukanud Johann von Üxkülli üle raekojas 1535. aastal. Kuldjala tornis toimus foto- ja lastejoonistuste näitus. Samal päeval peeti Kinomajas konverents restaureerimisega seotud ametnikele. Alguse sai vanalinna päevade traditsioon.
aastate õhustikku on käsitletud kui stagnatsiooni. Kõik ühiskonnaelus toimuv püsis kuni kümnendi viimase kolmandikuni kommunistliku partei ja riigi repressiivorganite järelevalve all. Ürituste korraldamiseks tuli läbida arvutuid kooskõlastusi, ületada parteinomenklatuuri vastuseisu. Ometi suutsid vanalinna päevade korraldajad algatada aasta-aastalt populaarsust koguva ettevõtmise, mille rahvuslik suundumus kasvas 1988. aastal tipphetkedeks öölaulupidude isamaalistes lauludes. Vanalinna päevad said aknaks, mille kaudu leidsid võimaluse eneseväljenduseks paljud noored ja tegusad inimesed. Ja kuigi tänavail jalutas ka vanalinna päevade ajal arvukalt okupatsiooniarmee sõdureid, tundsid pidulised hinges vaid juubelilaulupidudega võrreldavat ülevust.
Vanalinna päevade kestvus ja ürituste arv kasvasid. Juba 1983. aastal vältasid pidustused terve nädala. Kasutatakse üha uusi esinemiskohti. Müüriankur leiab koha vanalinna päevade ametlikul logol.
1985. aastal peeti vanalinna päevade raames rahvusvaheline kollokvium “Arhitektuurimälestiste kaitse ja tänapäevase kasutamise probleemid”, kus 25 välisriigist saabunud delegaatide hulgas osalesid UNESCO mälestiste kaitsenõukogu president Michel Parent ja täidesaatva komitee liige Andras Roman. Vanalinna päevad omandasid rahvusvahelise mõõtme. Esimest korda kasutati kontserdipaigana 1984. aastal tornikiivri saanud Niguliste kirik-kontserdisaali.
aastal avati “Kodulinna” maja ning Muusikamaja Uuel tänaval.
aastal osalesid vanalinna päevadel külalisesinejad Soomest, Poolast, Saksa DV-st, Lätist, Leedust, Armeeniast ja Aserbaidžaanist. Üha kriitilisemaks muutuva ajastu märgina toimus Raekoja platsil kaagikohus ning Harjumäel kõlasid “Laulurinde” kontsertidel ühiskonnakriitilised laulud. “Aara” huumorihoovis kõneldi pila ja naljalugusid, mille esitamise eest veel mõni aasta varem oleks võinud sattuda kinnipidamiskohta.
Pärast kuuendate vanalinna päevade korraldamist hakati kõnelema vajadusest kvaliteetsema ja ajaloolise taustaga harmoneeruva meelelahutuse järele. Esmakordselt kõneldi ka ajakirjanduses Maikrahvi valimise tava elluäratamisest ja rüütliturniiride sobivusest vanalinna päevade kavva.
1990. aastaks, okupatsioonist vabanemise eelõhtul, olid vanalinna päevad nii mõnegi arvustaja meelest oma rahvusliku impulsi minetanud. Ometi leidsid ka kõige karmimad kriitikud, et rahvas väärib oma pidu.
1991. aasta tõi Eestile vabanemise pool sajandit kestnud okupatsioonist. Pika Hermanni torni heisati punalipu asemele trikoloor. Kuigi okupatsiooniväed lahkusid Eesti pinnalt lõplikult alles 1994. aastal, toimusid kiired muutused nii majanduses kui ka ühiskonna tõekspidamistes. Koos ühiskonna arenguga muutusid vanalinna päevade rõhuasetused ja eesmärgid, säilitades siiski tänu ajaloolise linnaruumi kehtestatud mängureeglitele järjepidevuse ja seotuse eelnevate rahvapidudega.
Märts 1993 langetas Tallinna linnavolikogu otsuse jaotada linn kaheksaks linnaosaks. Vanalinn hakkas kuuluma Kesklinna valitsuse haldusalasse ning sellega kaasnes ka vanalinna päevade korraldamise kohustus.
Ühes raudse eesriide langemisega oli maailm muutunud avaramaks ning õhin kuulutada end taas Euroopa kultuuriruumi osaks peegeldus vanalinna päevadel toimuvas. 1.-5. juunini 1991 toimusid vanalinna päevad deviisi all “Tallinn – Põhjala linn”. Päevadel osalesid külalised seitsmest välisriigist. Linnakujunduses domineerisid ruunikirjad ja põhjamaised mustrid. Viidi läbi rahvusvaheline teaduskonverents “Põhjamaade rahvaste maailmatunnetus”.
1993. aastal peeti esmakordselt papagoi laskmise võistlused ning valiti Maikrahv.
Mustpeade vennaskonnas oli kombeks korraldada kevadisi papagoijootudeks ehk linnulaskmiseks nimetatud ammuküttide võistlusi. Märklauaks telliti puunikerdajalt kirjuks värvitud või hõbetatud papagoikujuke. Papagoi seati üles “Papagoiaias”, kus käidi kevadistel pühapäevadel lihavõttest suvistepühadeni lindu laskmas. Mindi linnamuusikutest saadetud pidulikus rongkäigus. Laskmiseks kasutati terasest ambusid. Ammulaskjate kuningaks kuulutati see, kes linnukese ammulasuga aluselt maha paiskas. Võistlusele järgnes pidusöök Pika tänava gildimajas või Mustpeade vennaskonna hoones.
aasta vanalinna päevade juhtlause “Tallinn Eurooopa ristteel” jagas üritused taani, saksa, rootsi, slaavi ja eesti päevaks. Päevade teemad olid samas ajalises järjestuses kui nimetatud rahvaste domineeriv osalus Tallinna poliitilises ajaloos.
aasta vanalinna päevadel pühendati terve päev sõpruslinnale Kotkale, kust pidustustele saabus esinduslik delegatsioon eesotsas linnapea Hannu Tapiolaga. Päevade unustamatuks lõppakordiks kujunes ERSO kontsert Raekoja platsil. Raekojas peetud teaduskonverentsi teema oli “Kultuuripärandi avatus või suletus?”.
aasta tõi kaasa erinevate turgude läbimurde vanalinna päevadele. 6. juunil alanud rahvapidustused võtsid oma hõlma alla 19 käsitöö- ja kunstiesemetega kauplevat turgu. Idee autorid nägid neis halli linnapildi elavdajaid, kriitikud ärivaimu võimutsemist kultuuri üle.
1999. aasta vanalinna päevade tõmbenumbriks kujunes Eesti Kontserdi telk Vabaduse platsil, kus suure ooperigalaga tähistati maestro Eri Klasi 60 aasta juubelit. Ometi ilmnes kogu ürituse juures väsimusemärke. Üks põhjusi oli kindlasti muinsuskaitsjate ja vanalinna elanike nõudmisel kehtestatud mürakeeld, mis ei võimaldanud korraldada veidigi elavamaid üritusi ja kontserte. Vanalinna päevad seisid tõsise valiku ees. “Aut vincendum, aut moriendum – kas võita või surra?” küsis keskaegseks heeroldiks rõivastunud kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa ajaloolist linnapidu sisse juhatades.
2000. aasta rahvapeo ajaks oli veider mürakeeld unustatud ning leitud uued sportlikud tõmbenumbrid. Suurimaks publikumagnetiks kujunes maastikurattaralli vanalinna munakividel ja Toompea nõlval, kus üksteiselt võttis mõõtu kogu Eesti ratturite paremik. Lapsi vaimustas võimalus mängida jalgpalli koos Mart Poomiga, uudset elamust pakkusid rannavõrkpalliväljakud Toompea lossi esisel. Tundus, et vanalinna päevad saavad kriisist üle, sest vaatamata tuulistele ilmadele jätkus osavõtjaid ja uudistajaid kõigisse peopaikadesse.
Elutempo tõus, seniste väärtuste ümberhindamine, uued võimalused ja ohud, mida iseseisvus endaga tõi, peegeldusid ka vanalinna päevadel toimuvas. Ometi säilis rahva jaoks külgetõmbav muinsust ja kaasaega liitev idee, muutes elavaks vanalinna tänavad, hoovid ja hooned.
Läheneva millenniumivahetuse ärevas ootuses olid vanalinna päevad olulised traditsioonide kandjad ja kindlustunde sisendajad.
Ühiskonna küpsemine ja stabiliseerumine on vajutanud oma pitseri ka vanalinna päevadele. Programmi koostamisel lähtutakse teadmisest, et Eesti inimest on raske millegagi üllatada. Pigem lähtuvad vanalinna rahvapeo korraldajad soovist anda inimestele võimalus südasuvises linnas lõõgastuda ja avastada uusi ajaloohõngulisi nurgakesi. Vaatamata meelelahutusürituste arvu kasvule oodatakse vanalinna päevi, ajaloolist papagoilaskmist ja Maikrahvi valimist kui iga-aastast tähtsündmust.
XX vanalinna päevad tõid linnasüdamesse keskaegse karnevalikultuuri. Peeti välisinvestoritele suunatud ettevõtlusalane konverents “The City in Motion”. Raekoja platsil toimus rida suurkontserte.
2002 aastast peetav “Rat race”, kontorirottide võidujooks, leiab oma lõbusa korralduse ja huumoriga hulgaliselt kaasalööjaid ja ergutajaid.
XXII vanalinna päevade eel esitati taas aeg-ajalt korduv küsimus: kuidas edasi? Ajakirjanduses kohtab arvamusi, et vanalinna päevad on väsinud, liigselt kommertsialiseerunud ning kaotanud identiteedi. Korraldajad lubavad lisada kõrgkultuuri sündmusi ning pöörduda tagasi lätete juurde, ent linlased naudivad sisukaid suvepäevi vanas linnas ning tunnevad rõõmu elust ja päikesest.
2004. aastal soovisid korraldajad tutvustada linlastele ja külalistele vanalinna hoove ja seni vähetuntud soppe. Nii jäi suuri kontserte Raekoja platsil vähemaks, lisandus aga kammerlikke ettevõtmisi ning meistri- ja töötubasid. Tõmbenumbriks kujunes Muinasaja õu Rüütli tänava arheoloogiakeskuses, kus sai jälgida ehtsat viikingite kahevõitlust. Hirvepargis korraldati püstkodades Avatud Ruumi nõukoda, kus peeti loenguid idamaade kultuurist ning parkide osast linnaruumis. Toimusid ka Kunstiakadeemia Restaureerimiskooli konverents “Vaim ja vaimud vanalinnas” ning Mauriitsiuse Instituudi keskaegse Tallinna dominiiklaste kloostri ning Kölni ja Pariisi ülikooli vahelisele koostööle keskenduv konverents ja foorum “Kellele kuulub vanalinn?”
2005. aastal said päevade teljeks kirikute öö ja muuseumide päev oma kontsertidega. Muidugi toimus ka traditsiooniline papagoilaskmine, Maikrahvi valimine ning kontorirottide võidujooks. Juhtlause “Iga sekund on looming” tingis senisest kvaliteetsema kontsertprogrammi ja mitmekesisema üritustekava valiku. Esmakordselt lähtuti kava koostamisel projektikonkursile laekunud ettepanekutest.
XXIV vanalinna päevade lõppedes algas ettevalmistustöö juubelipäevadeks. 2.-4. juunil 2006 ärkas Tallinn juba XXV vanalinna päevadeks. Traditsioon püsib.
2007. aasta juhtmõte “Väärikad kodanikud, väärt meistrid” väärtustas inimesi, kes läbi ajaloo aidanud kultuuripärandit kanda ning teinud linnast unikaalse elukeskkonna. See oli oluline argument omistada Tallinnale Euroopa kultuuripealinna staatus 2011. aastaks. See tiitel seadis suure vastutuse käituda väärikalt oma ajaloo ja traditsioonidega. Vanalinna päevad läbi aegade on just selliseid väärtusi kandnud.
XXVII vanalinna päevad 2.-8.06.2008 lähtusid kultuuride ristumise ideest. Tallinna geopoliitiline asend on andnud linnale võimsa ajaloolise lisaväärtuse olla eri kultuuride kokkupuutepunkt. Seetõttu kutsuti üles hindama seda, kuidas panevad linnaelu toimima üksteisest erinevad inimesed, rahvad ja nende tavad.
Rohelise linna pidu 2009. aastal keskendus keha ja vaimu harmoonia otsimisele linnaruumi kontekstis ning püüdis leida vastust küsimusele, kuidas ühendada vaimne rikkus ja kehaline aktiivsus. Fookuses oli rohealadega ümbritsetud vanalinn, mis annab hea võimaluse kosutavaks puhkuseks ja aktiivseks ajaveetmiseks.
XXIX vanalinna päevade teemas „Teatraalne vanalinn“ peitus üleskutse mängulisusele ja loovusele. Esiplaanile tõsteti mitte üksnes kutselised näitlejad ja muusikud, vaid ka loovad asjaarmastajad. Vanalinna teatraalsus avaldub sidemetes ajalooga, mida suurepäraste keskaegsete dekoratsioonide taustal tunnetame igapäevaselt.
2011. aastal peetud juubelipäevade juhtmõte „Avatud südamega linn“ kannab endas sõnumit iidse Hansalinna avatusest ja külalislahkusest, vastuvõtlikkusest headele algatustele ning edumeelsetele mõtetele. Aga see sisaldab ka tõdemust, et looduse iseärasused ja inimlooming on vanalinnale andnud südame kuju – kel on õnnestunud vanalinna panoraami linnulennult silmata, on seda võinud täheldada. (Eelmiste päevade fotonäitusel välja pandud Arne Maasiku tööd näitasid südamekujulist vanalinna ning sealt tekkis ka idee XXX vanalinna päevade tunnuslauseks ja sümboolikaks.) Euroopa kultuuripealinna tiitel lisab vanalinna päevadele rahvusvahelist mõõdet.
XXXI vanalinna päevadega 2012. aastal alustas uus meeskond (Anne Velt, Katrin Valkna, Vladimir Svet). See toob kaasa uue hingamise ning julged ideed. Juhtlausega “Õuevärav avaneb” avatakse paljud eraomandisse kuuluvad vanalinna hoovid, tavapäraselt suletud uksed ja aknad. Tehakse seninägematuid trikke: avaetendust kutsutakse esmakordselt lavastama Saša Pepeljajev, kes paneb raekoja seinale ronima tohutu Põhjakonna ja Püha Vaimu kiriku tornist raekoja torni tõmmatud köiel sõitma jalgratturid-õhuakrobaadid. Lõik etendusest jõuab ka CNN-i uudistesse. Vanalinna Seltsiga koostöös avatakse ning täidetakse muusika ja tegevustega üle poolesaja vanalinna hoovi. Päevadele paneb punkti traditsiooniline keskaegne rüütliturniir Skoone staadionil.
2013. aastal on igal tornil oma lugu – selline oli vanalinna päevade seekordne juhtmõte, kantud vanalinna tornidest, nii kaitse-, müüri- kui ka kirikutornidest. Kontsertide, näituste ja mitmesuguste tegevustega olid kaasatud peaaegu kõik säilinud Tallinna kaitse- ja kirikutornid. Mõned neist on eravaldustes või rentnike kasutuses. Hea koostööga saavutati ka nende avamine külastajatele. Pikka aega linnarahvale suletud Bremeni torn avati näitus-vangitornina. Avaetenduse, võimsa Carl Orffi ooperi „Carmina Burana“ tõi lavale Eri Klas koos ERSO ja solistidega ning tantsuteatriga Fine 5.
Järgnesid vanalinna päevad motoga „Elavad tänavad“ (2014), „Meistrid läbi sajandite“ (2015) ja „Muutuv linn“ (2016).
2017 oli teemaks „Noor vanalinn“ ning päevade erilise tähelepanu all oli laste- ja noortekultuur. Rohkesti toimus noortekontserte, esines noori artiste, toimus noorte linnaruumiprojekt „Disainime vanalinna nooreks“ ja avatud oli noortefoorum Hopneri Majas, mis kutsus mõtestama tänast vanalinna ja siinset elu läbi noorte silmade.
2018. aastal tähistasime Eesti Vabariigi juubelit teemaga „Sada sammu sajandis. Eesti100“. Viiele päevale jagunev programm koosnes sajast märgilise tähendusega sammust ehk ettevõtmisest, mis iseloomustavad eri ajastuid aastatest 1918–2018. Iga päev oli pühendatud eri ajajärgule Eesti viimase sajandi ajaloost ja kandis vastavat sõnumit: 30. mail „Rõõmsalt rahvuslik“ (aastad 1918-1938), 31. mail „Musta varju all“ (1939-1955), 1. juunil „Elu nagu filmis“ (1956-1980), 2. juunil „Laulame lahti!“ (1981-1991) ning 3. juunil „Muutlik vabadus“ (1992-2018).
2019. aasta läks ajalukku Tallinna juubeliaastana. Tähistamaks linna esmamainimist Henriku Liivimaa kroonikas ja märgilist kirjaliku linnakultuuri algust olid vanalinna päevad motoga „Linna sünd“ pühendatud 800 aasta vanusele linnale.
1219 toimus legendi järgi Lindanise lahing, kus võitlesid kohalikud eestlased üle mere tulnud Taani vallutusvägedega. Selle ajaloolise sündmusega seostatakse legendi taevast langenud lipu ehk Taani rahvuslipu Dannebrogiga. Seetõttu oligi programm paljus seostatud Taaniga, kus saabus ka mitmeid esinejaid.
Avatseremoonial langes „taevast“ hiiglasuur Taani lipp. Vanalinnas said märgistuse linna alguse ja Taani ajaga seostatavad paigad. Populaarsed olid ajaloo-ringkäigud ja ekskursioonid. Toimusid traditsiooniline teatraliseeritud Maikrahvi-turniir ja mõõgavõitlusturniir Old Tallinn Cup. Esmakordselt sai hoo sisse tänavakunstiprogramm. Rahvakultuuriala sisustas pärimuspidu Baltica. Nelja päeva sees toimus ligi 400 ettevõtmist, külastajaid oli hinnanguliselt üle 50 000.
