Festivalist

Vana noor linn

31 maist kuni 4. juunini 2017 toimuvad 36. vanalinna päevad, mille juhtmõte on „Noor vanalinn“.

2017 aasta on kultuuriministeerium nimetanud laste- ja noortekultuuri aastaks. Selles ajendatuna soovime Tallinna vanalinna päevadel fookusesse tõsta noore, erksa, tulevikku suunatud, innovaatilise ja värske mõtte. Sellele toetudes püüame ka üles ehitada viie päeva jooksul toimuva.

Nagu alati, anname ka seekord igale päevale kogutervikus oma erilise näo, vürtsi ja iseloomu.

Päevaviisid on järgmised:

31. mai – avapäev
1. juuni – Kui kõik maailma võim võiks olla laste käes …
2. juuni – Võta aega veidi ringi vaadata
3. juuni – Mis värvi on armastus
4. juuni – Seal, kus lõpeb, seal ka algab tee …

Loomulikult kõlab neil päevil vanalinnas rohkesti muusikat, on teatrietendusi ja mahukas muuseumideprogramm, näitusi, ekskursioone ja kunstiprojekte. Kõlab nii rahvaloomingut kui popi ja jazzi; on lõbusaid külalisi tipptasemel muusikuid, kauplejaid, kunsti ja käsitööd.

rammivihikuid saab nädal enne päevade avamist Rahva Raamatu poodidest, Tallinna Linnavalitsuse infosaalist, Tallinna Turismiinfokeskusest ja Tallinna Kesklinna Valitsuse
Tere tulemast Noor vanalinna!

 

Ajalugu

Tallinna vanalinn

Läinud sajandi viiekümnendate lõpus, kuuekümnendate alguses levis laialdaselt idee Tallinna vanalinn lammutada, kuna vanade majade remontimist ei peetud tulusaks tegevuseks. 1962. aastal avalikustati projekt, mille kohaselt oleks vanalinnas lammutatud 80% hoonestusest ning asemele ehitatud kuni kümnekorruselised büroohooned. Õnneks jäid peale muinsust hindavad jõud ning 1965. aastal sai selgeks, et vanalinn säilitatakse.

1971. aastal võeti Tallinna vanalinn tervikansamblina muinsuskaitse alla. Kõrgete uusehitiste püstitamine keelustati ka vanalinnaga piirnevas reguleerimistsoonis.1980. aastal toimus vaatamata lääneriikide boikotile Tallinnas Moskva olümpiamängude purjeregatt. Ettevalmistuste käigus eraldati unikaalse vanalinna korrastamiseks üleliidulistest vahenditest summad, mis tõid Tallinna restaureerima Poola firma “PKZ”. Ehitati valmis Meremuuseum Paksu Margareeta suurtükitornis, Raemuuseum endises Raevanglas, Eesti Tarbekunstimuuseum rootsiaegses aidas ning mitmeid muid objekte. Vanalinnas värviti 400 maja fassaadid ning parandati katused. Kaheksakümnendate vanalinn tõusis särava ja huvitavana hallusest, andes vanalinna päevade korraldajate käsutusse enneolematud dekoratsioonid ajaloohõngulise kultuurifestivali läbiviimiseks.
Vanalinna päevade eluolu
Kaheksakümnendatel hakati paljus tänu vanalinna päevadele aduma keskaegse Tallinna ainukordsust. Ajaloohuvi lisas võimalus eralduda sotsialistlikust reaalsusest ja okupatsiooni tekitatud surutisest. Vanalinna päevad said kiiresti eestimeelsuse ja avatuse kandjateks, aidates allasurutud rahval taas ennast leida ning astuda vastu uuslinnaosades levivale juurtetusele. Muidugi ei mõelnud kõik vanalinna päevade korraldamise juures olijad rahvuslikult ega vastandunud okupatsioonivõimudele, ent päevade ideestikus leidus niivõrd palju köitvat ja lennukat ning minimaalselt propagandistlikku, et need sarnanesid värskendava tuulepuhanguga läppunud ruumis. Mõne aasta jooksul kujunesid vanalinna päevad nädal otsa kestvaks rahvapidustuste sarjaks. Igal aastal leiti uus juhtmõte, milles koondusid selle aasta päevade kultuurisündmused. Vastavalt juhtmõttele valmistati vanalinna ilmestavad kujunduselemendid. Vanalinna päevi on pühendatud hansatraditsioonidele ja põhjarahvaste pärimustele, Tallinnale kui kindlus- ja meistritelinnale.

Elamute valitsuse peost elujõuliseks traditsiooniks (1982-1990)

16.juulil 1982. aastal tähistati Tallinna Vanalinna Elamute Ekspluatatsiooni Valitsuse moodustamise 10. aastapäeva. Korraldati kontsert ja ratsahobuste paraad Raekoja platsil ning etendus kohtumõistmisest oma endise talupoja hukanud Johann von Üxkülli üle raekojas 1535. aastal. Kuldjala tornis toimus foto- ja lastejoonistuste näitus. Samal päeval peeti Kinomajas konverents restaureerimisega seotud ametnikele. Alguse sai Vanalinna päevade traditsioon.

Kaheksakümnendate aastate õhustikku on käsitletud kui stagnatsiooni. Kõik ühiskonnaelus toimuv püsis kuni aastakümne viimase kolmandikuni kommunistliku partei ja riigi repressiivorganite järelvalve all. Ürituste korraldamiseks tuli läbida arvutuid kooskõlastusi, ületada parteinomenklatuuri vastuseisu. Ometi suutsid Vanalinna päevade korraldajad algatada aasta-aastalt populaarsust koguva ettevõtmise, mille rahvuslik suundumus kasvas kaheksakümne kaheksandal aastal veretu konfrontatsiooni tipphetkedeks öölaulupidudel kõlanud isamaalistes lauludes. Vanalinna päevad said selleks aknaks, mille kaudu leidsid võimaluse eneseväljenduseks paljud noored ja tegusad inimesed. Ja kuigi vanalinna tänavail jalutas ka Vanalinna päevade ajal arvukalt okupatsiooniarmee sõdureid ja ohvitsere, tundsid pidulised hinges vaid juubelilaulupidudega võrreldavat ülevust.

Vanalinna päevade kestvus ja ürituste arv kasvasid. Juba 1983. aastal vältavad pidustused terve nädala, 27. juunist 3. juulini. Kasutatakse üha uusi esinemiskohti. Müüriankur leiab koha Vanalinna päevade ametlikul vapil.

Vanalinna päevade mõju vanalinna arengule
1985. aastal peeti vanalinna päevade raames rahvusvaheline kollokvium “Arhitektuurimälestiste kaitse ja tänapäevase kasutamise probleemid”, kus 25 välisriigist saabunud delegaatide hulgas osalesid UNESCO mälestiste kaitsenõukogu president Michel Parent ja täidesaatva komitee liige Andras Roman. 1.-8. juunini toimunud Vanalinna päevad omandasid rahvusvahelise mõõtme. Esimest korda kasutati kontserdipaigana 1984. aastal tornikiivri saanud Niguliste kirik-kontserdisaali.

1987. aastal avati “Kodulinna” maja ning Muusikamaja Uuel tänaval.

1988.aastal osalesid vanalinna päevadel külalisesinejad Soomest, Poolast, tolleaegsest Saksa DVst, Lätist, Leedust, Armeeniast ja Aserbaidþaanist. Üha kriitilisemaks muutuva ajastu märgina toimus Raekoja platsil kaagikohus ning Harjumäel kõlasid “Laulurinde” kontsertidel ühiskonnakriitilised laulud. “Aara” huumorihoovis kõneldi pila ja naljalugusid, mille esitamise eest veel mõned aastad tagasi oleks võinud kinnipidamiskohta sattuda.

Peale kuuendate Vanalinna päevade korraldamist hakati kõnelema vajadusest kvaliteetsema ja ajaloolise taustaga harmoneeruva meelelahutuse järele. Esmakordselt kõneldi ka ajakirjanduses Maikrahvi valimise tava elluäratamisest ja rüütliturniiride sobivusest Vanalinna päevade kavva.

1990. aastaks, Eesti okupatsioonist vabanemise eelõhtul, olid Vanalinna päevad nii mõnegi arvustaja meelest oma rahvusliku impulsi minetanud. Ometi leidsid ka kõige karmimad kriitikud, et rahvas väärib oma pidu.

Vanalinna päevad millenniumivahetuse eel (1991 – 2000)

1991. aasta tõi Eestile vabanemise pool sajandit kestnud okupatsioonist. Pika Hermanni torni heisati punalipu asemele trikoloor. Kuigi okupatsiooniväed lahkusid Eesti pinnalt lõplikult alles 1994. aastal, toimusid kiired muutused nii majanduses kui ka ühiskonna tõekspidamistes. Koos ühiskonnaga arenguga muutusid vanalinna päevade rõhuasetused ja eesmärgid, säilitades siiski tänu ajaloolise linnaruumi kehtestatud mängureeglitele järjepidevuse ja seotuse eelnevate rahvapidudega.

4. märtsil 1993 langetas Tallinna linnavolikogu otsuse jaotada linn kaheksaks linnaosaks. Vanalinn hakkas kuuluma Kesklinna valitsuse haldusalasse ning sellega kaasnes ka vanalinna päevade korraldamise kohustus.

Vanalinna päevad – rahvusvaheline festival
Ühes raudse eesriide langemisega oli maailm muutunud avaramaks ning õhin kuulutada end taas Euroopa kultuuriruumi osaks peegeldus vanalinna päevadel toimuvas. 1.-5. juunini 1991 toimusid vanalinna päevad deviisi all “Tallinn – Põhjala linn”. Päevadel osalesid külalised seitsmest välisriigist. Linnakujunduses domineerisid ruunikirjad ja põhjamaised mustrid. 3.-5. juunini viidi läbi rahvusvaheline teaduskonverents “Põhjamaade rahvaste maailmatunnetus”.

1993. aastal peeti esmakordselt papagoi laskmise võistlused ning valiti Maikrahv.

Mustpeade vennaskonnas oli kombeks korraldada kevadisi papagoijootudeks ehk linnulaskmiseks nimetatud ammuküttide võistlusi. Märklauaks telliti puunikerdajalt kirjuks värvitud või hõbetatud papagoikujuke. Papagoi seati üles “Papagoiaias”, kus käidi kevadistel pühapäevadel lihavõttest suvistepühadeni lindu laskmas. Mindi linnamuusikutest saadetud pidulikus rongkäigus. Laskmiseks kasutati terasest ambusid.

Ammulaskjate kuningaks kuulutati see, kes linnukese ammulasuga aluselt maha paiskas. Võistlusele järgnes pidusöök Pika tänava gildimajas või Mustpeade vennaskonna hoones.

1996. aasta vanalinna päevade juhtlause “Tallinn Eurooopa ristteel” jagas üritused taani, saksa, rootsi, slaavi ja eesti päevaks. Päevade teemad olid samas ajalises järjestuses kui nimetatud rahvaste domineeriv osalus Tallinna poliitilises ajaloos. 1997. aasta vanalinna päevadel pühendati terve päev sõpruslinnale Kotkale, kust pidustustele saabus esinduslik delegatsioon eesotsas linnapea Hannu Tapiolaga. Vanalinna päevade unustamatuks lõppakordiks kujunes ERSO kontsert Raekoja platsil. Raekojas peetud teaduskonverentsi teema oli “Kultuuripärandi avatus või suletus?”.

Laadad – vanalinna lahutamatu osa
1998. aasta tõi kaasa erinevate turgude läbimurde vanalinna päevadele. 6. juunil alanud rahvapidustused võtsid oma hõlma alla 19 erinevate käsitöö- ja kunstiesemetega kauplevat turgu. Idee autorid nägid neis halli linnapildi elavdajaid, kriitikud ärivaimu võimutsemist kultuuri üle.

Professionaalne programm
1999. aasta vanalinna päevade tõmbenumbriks kujunes Eesti Kontserdi telk Vabaduse platsil, kus suure ooperigalaga tähistati maestro Eri Klasi 60 aasta juubelit. Ometi ilmnes kogu ürituse juures väsimusemärke. Üheks põhjuseks oli kindlasti muinsuskaitsjate ja vanalinna elanike nõudmisel kehtestatud mürakeeld, mis ei võimaldanud vanalinnas korraldada veidigi elavamaid üritusi ja kontserte. Vanalinna päevad seisid tõsise valiku ees. “Aut vincendum, aut moriendum – kas võita või surra?” küsis keskaegseks heeroldiks rõivastunud kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa ajaloolist linnapidu sisse juhatades.

2000. aasta rahvapeo ajaks oli veider mürakeeld unustatud ning leitud uued sportlikud tõmbenumbrid. Suurimaks publikumagnetiks kujunes maastikurattaralli vanalinna munakividel ja Toompea nõlval, kus üksteiselt võttis mõõtu kogu Eesti ratturite paremik. Lapsi vaimustas võimalus mängida jalgpalli koos Mart Poomiga, uudset elamust pakkusid rannavõrkpalliväljakud Toompea lossi esisel. Tundus, et vanalinna päevad saavad kriisist üle, sest vaatamata tuulistele ilmadele jätkus osavõtjaid ja uudistajaid kõigisse peopaikadesse.

Elutempo tõus, seniste väärtuste ümberhindamine, uued võimalused ja ohud, mida iseseisvus endaga tõi, peegeldusid ka vanalinna päevadel toimuvas. Ometi säilis rahva jaoks külgetõmbav muinsust ja kaasaega liitev idee, muutes elavaks vanalinna tänavad, hoovid ja hooned.

Läheneva millenniumivahetuse ärevas ootuses olid vanalinna päevad olulised traditsioonide kandjad ja kindlustunde sisendajad.

 

Vanalinna päevade uus tõus – uus kontseptsioon (2001 – 2005)

Ühiskonna küpsemine ja stabiliseerumine on vajutanud oma pitseri ka viimastele Vanalinna päevadele. Programmi koostamisel lähtutakse teadmisest, et millegagi üllatada on Eesti inimest raske. Pigem lähtuvad vanalinna rahvapeo korraldajad soovist anda inimestele võimalus südasuvises vanalinnas lõõgastumiseks ja uute ajaloohõnguliste nurgakeste avastamiseks.

Rohkem meelelahutust
Vaatamata meelelahutusürituste arvu kasvule oodatakse Vanalinna päevi, ajaloolist Papagoilaskmist ja Maikrahvi valimist, kui iga aastast tähtsündmust. Kaasaegsust lisab ettevõtmisele kiirelt populaarsust kogunud kontorirottide võidujooks.

XX Vanalinna päevad tõid linnasüdamesse keskaegse karnevalikultuuri. Peeti välisinvestoritele suunatud ettevõtlusalane konverents “The City in Motion”. Raekoja platsil toimus rida suurkontserte.

2002. aastast peetav “Rat race” – kontorirottide võidujooks, leiab oma lõbusa korralduse ja huumoriga hulgaliselt kaasalööjaid ja ergutajaid.

Kriitika
XXII Vanalinna päevade eel esitatakse taas aeg-ajalt korduv küsimus – kuidas edasi? Ajakirjanduses kohtab arvamusi, et Vanalinna päevad on väsinud, liigselt kommertsialiseerunud ning kaotanud identiteedi. Korraldajad lubavad lisada kõrgkultuuri üritusi ning pöörduda tagasi alglätete juurde, ent linlased naudivad sisukaid suvepäevi vanas linnas ning tunnevad rõõmu elust ja päikesest.

Tagasi põhiväärtuste juurde
2004. aastal soovisid korraldajad tutvustada linlastele ja külalistele vanalinna hoove ja seni vähetuntud soppe. Nii jäi suuri kontserte Raekoja platsil vähemaks, lisandus aga kammerlikke ettevõtmisi ning meistri- ja töötubasid. Tõmbenumbriks kujunes Muinasaja õu Rüütli tänava arheoloogiakeskuses, kus sai jälgida ehtsat viikingite kahevõitlust. Hirvepargis korraldati püstkodades Avatud Ruumi nõukoda, kus peeti loenguid idamaade kultuurist ning parkide osast linnaruumis. Toimusid ka Kunstiakadeemia Restaureerimiskooli konverents “Vaim ja vaimud vanalinnas” ning Mauriitsiuse Instituudi keskaegse Tallinna dominiiklaste kloostri ning Kölni ja Pariisi ülikooli vahelisele koostööle keskenduv konverents ja foorum “Kellele kuulub vanalinn?”

2005. aasta vanalinna päevade teljeks said kirikute öö ja muuseumide päev oma kontsertidega. Muidugi toimus ka traditsiooniline Papagoilaskmine, Maikrahvi valimine ning kontorirottide võidujooks. Juhtlause “Iga sekund on looming”, tingis senisest kvaliteetsema kontsertprogrammi ja mitmekesisema üritustekava valiku. Esmakordselt lähtuti kava koostamisel projektikonkursile laekunud ettepanekutest. XXIV vanalinna päevade lõppedes algas ettevalmistustöö juubelipäevadeks. 2.-4. juunil 2006 ärkab Tallinna vanalinn juba kahekümne viiendateks Vanalinna päevadeks. Traditsioon püsib.

XXXI Tallinna Vanalinna Päevad aastal 2012
Õuevärav avaneb…

Vanalinna päevadega alustab uus meeskond (Anne Velt, Katrin Valkna, Vladimir Svet) ja toob kaasa uue hingamise ning julged ideed.  Juhtlausega “Õuevärav avaneb” avatakse vanalinna  hoovid, tavapäraselt suletud uksed ning aknad ja  tehakse seninägematuid trikke . Avaetendust kutsutakse esmakordselt tegema nimekas  lavastaja -Saša Pepeljajev kes  paneb Raekoja seinale  ronima tohutu Põhjakonna ja  Püha Vaimu kiriku tornist Raekoja torni tõmmatud köiel sõitma jalgratturid-õhuakrobaadid. Pealtvaatajad ahhetavad ning lõik etendusest jõuab CNN- i uudistesse. Lähtuvalt selleaastasest ideest avatakse ning täidetakse muusika ja tegevustega üle poolesaja vanalinna hoovi  ning seda koostöös Vanalinna Seltsiga. Vanalinna Päevad kestavad 8 päeva ja toovad külastajateni head muusikat, teatrit, hulgaliselt ekskursioone, näituseid. Kaasatud on vanalinna kirikud ja muuseumid. Vanalinna Päevadele paneb punkti traditsioonidepäeva tippsündmus Keskaegne Rüütliturniir Skoone staadionil.

XXXII Tallinna Vanalinna Päevad aastal 2013
Igal tornil oma lugu…

Idee on tuua fookusesse vanalinna tornid- kaitse ning müüritornidest kirikutornideni.

Kontsertide, näituste ja tegevustega on kaasatud pea kõik säilinud Tallinna kaitse- ja kirikutornid. Mõned neist on eravaldustes või rentnike hoida. Hea koostööga saavutatakse ka neis avatus külastajatele ning tegevused, olgu see siis väike näitus, eksklusiivne soolokontsert või tegevused lastele. Teatritornina saab rakenduse Köismäe torn ja tavapäraselt suletud Bremeni torn avatakse näitus-vangitornina . Avaetenduse, võimsa Carl Orffi ooperi CARMINA BURANA toob lavale Eri Klas koos ERSO ja solistidega ning tantsuteatriga Fine 5.

7 päevases programmmis on esinejaid lastest Eesti tippartistideni, välisesinejaid ja taidlejaid. Meeskond: Anne Velt, Katrin Valkna, Vladimir Svet – lõpetavad.

XXXIII Tallinna Vanalinna Päevad

XXXIII Tallinna Vanalinna Päevad tõid oma juhtlausega “Elavad tänavad” paljud ettevõtmised tänavatele. Avapäeval, 24. mail toimus vaatemänguline avaetendus „Linna loomine“ Raekoja platsil. Pühapäev 25. mai oli kirikupäev, mil paljusid vanalinna kirikuid täitis orelimäng ning kontserdid. Nädala algus tuli traditsioonide päevaga, mil peeti traditsioonilist Vanalinna päevade konverentsi „Rahutu vanalinn“. Teisipäev 27. mai oli tervisepäev, mille raames toimusid erinevad tervise-, spordi- ja liikumisüritused. Üritustest ei puudunud ka Teatripäev ning Muusikapäev, mil tänavaid elavdasid erinevad värvikad etteasted näitlejate ja muusikute poolt. Reede 30. mai oli muuseumipäev, kus inimestel avanes võimalus end harida ning osa võtta muuseumite eriprogrammist. Laupäev 31. mai oli vana aja päev, kus toimus traditsiooniline rüütlite mõõduvõtmine hobuste, mõõkade ja vibudega. Ürituse krooniks kujunes lastepäev, kus terve vanalinn täitus toredate kogupereüritustega. eelmise aasta plakatid: VLP A0, VLP Tähtsündmused

XXXIV Tallinna Vanalinna Päevad

XXXIV Tallinna Vanalinna Päevad keskendusid vanalinna omaaegsetele ning praegustele meistritele ja juhindusid tunnuslausest „Meistrid läbi sajandite“.

Tallinn on alati olnud tuntud oma meistrite poolest. Kõik, mis meie hea linna eriliseks muudab, mardileib martsipanist alates ja kõrgustesse sirutuva Oleviste torniga lõpetades, on tööd armastavate meistrite looming. Leidub meistreid, kelle andest sündinu kannab nende nimed läbi ajaloohämu tänapäeva, nagu meister Notke, kelle Niguliste Surmatants muutis surematuks, ent põhiosa meistreist vormisid nimetuina ime, mida kutsume Tallinna vanalinnaks. Nende meistriau, parimad mõtted ja südametuksed on säilinud vanalinna keskaegsete tänavate õhustikus, aastasadade vältel toimunud muutuste tunnistajaiks olnud iidsetes müürides ja tallinlaste parimates iseloomuomadustes. Meistri ametioskused algasid austusest töö vastu ja usust enda võimekusse, luua igas argipäevas midagi kordumatut.

Aidaku Vanalinna päevad leida tagasitee siia linnasüdamesse, oma päriskoju, rauda vormivail seppadel, osavatel puunikerdajatel ja korvipunujatel, mehistel kivitahujatel, maitsvaid saiu küpsetavail pagareil, punnispõsistel klaasipuhujatel ja kõigil teistel väärikatel tegijatel, kellest algab Talllinna kuulsus meistrite koduna.

Üheksa korda mööda ja üks kord lõika, kõlab meistritarkus. Ka meie, tänase Tallinna meistrid, tahame käia selle õpetuse järgi, et möödunud aegade taid taaselustuks Vanalinna Päevade melus.

Meistrite linn, see on aastasadade vältel lihvitud kogemused ja kaasaegne avatus kõigele edumeelsele.

Tutvumiseks oleme Küllike Kaplinski raamatust “Tallinn – meistrite linn” (1995) välja noppinud erinevad Tallinna tsunftide ja gildide pitserid. Nagu igalt pildilt näha, peegeldavad need hästi antud tsunfti/gildi eripära ning töö iseloomu.