30. mai – RÕÕMSALT RAHVUSLIK (1918-1938)

Linnaõhk teeb vabaks, kui elad seal ühe aasta ja ühe päeva. 101 aasta eest sai Tallinna linna ametlikuks keeleks eesti keel. 100 aastat tagasi kuulutati siin välja Eesti iseseisvus. Järgnes 22 aastat iseolemist. Rahvustunne oli iga tallinlase südames, aga see tundja ei pidanud tingimata eestlane olema. Ometi oli rahvas riigitruu. Tallinlased panid pead tööle, õlad alla ja käed käima, et kodulinn kasvaks aina kaunimaks. Mõni mõte oli õige uhke: näiteks lammutada vanalinn maha ja ehitada moodne uuslinn asemele. Õnneks pani tasuvusuuring ideele veto.

Teatrid, kinod, vaateaknad… Viru tänaval viipav mehaaniline jõuluvana, keda võis taksoaknast imetleda, sest jalakäijate ala polnud siis veel vajagi. Valgusfooride asemel seisavad väärikad politseinikud, valged kindad käes, ja viipavad vanalinna poole. Mis seal veel on? Kohvikud, kus iga linlane on peaaegu kohustatud kord päevas istet võtma. Ajalehetoimetused ja trükikojad. Tornide väljaku uus purskkaev ja selle ümber istutatud park. Sagin, troskad, kojamehed ja kärumehed, kes viivad hotelli Kuld Lõvi värsket toidukraami. Nooruke Karl Ristikivi õhtukooli tõttamas, „Tallinna triloogia“ mõtted juba peas. Tuviparv lendab päikese poole. Nii palju rõõmu!